Nädal 13: IT-tugilahendused – tehnoloogiline vidin või inimväärikuse tööriist?

 IT-tugilahendused – tehnoloogiline vidin või inimväärikuse tööriist?

Kujutleme hetkeks, et vastutame Eestis otsuste eest, mis puudutavad tehnoloogia kasutuselevõttu abivahendina, näiteks pimedate ekraanilugerid, liikumispuudega inimeste häälkäskluste süsteemid või kognitiivse puudega inimeste igapäevaseid valikuid lihtsustavad rakendused. Kuidas me neid käsitleme? Kas need on IT-seadmed nagu klaviatuurid ja hiired? Või on need hoopis elulised abivahendid nagu ratastool või kuuldeaparaat?

Tehnoloogia kui sild, mitte lihtsalt tööriist

Digitaalsed tugitehnoloogiad jäävad tihti kahe maailma vahele. Ühelt poolt on nad väga tehnoloogilised, tihti isegi tipptasemel tehisintellektil põhinevad süsteemid, mis arenevad sama kiiresti kui meie nutiseadmed. Teisalt aga on need inimese ja ühiskonna vahelise ligipääsu sillad, võimaldades erivajadustega inimestel õppida, töötada, suhelda ning olla osa ühiskonnast võrdselt teistega.

Seetõttu ei saa neid lahendusi käsitleda pelgalt IT-taristu osana, mille hanget korraldab mõni asutuse infospetsialist. Need on abivahendid. Nende puudumine ei tähenda ebamugavust – see tähendab välja jäämist.

Millise ministeeriumi teema see on?

Nii sotsiaalministeerium kui majandus- ja kommunikatsiooniministeerium võiksid tunda, et see on nende valdkond. Ja tõepoolest see on mõlema oma. Sotsiaalministeeriumi vastutus on tagada ligipääsetavus ja sotsiaalne õiglus. Majandusministeeriumi ülesanne on tagada digiriigi areng ja innovatsioon. Võiks öelda, et vajalik on ristfunktsionaalne lähenemine, kus mõlemad (koos haridusministeeriumiga) loovad ühise strateegia ja rahastusmehhanismi.

Rahastamine – kulutus või investeering?

Tugitehnoloogiad võivad olla kallid, kuid nende mõju on hindamatu. Kui inimene saab nende abil õppida, töötada või suhelda, ei ole tegu kuluga, vaid investeeringuga osalusühiskonda.

Praegu on Eestis rahastus killustunud: erinevad asutused, erinevad tingimused. Selle asemel tuleks liikuda lihtsama ja õiglasema mudeli poole:

• Põhivajadused – eluks vajalikud lahendused (nt ekraaniluger, suhtlusrakendus) peaks olema riigi poolt täielikult rahastatud.

• Töö- ja õppevahendid – jagatud vastutus riigi, tööandja või kooli vahel.

• Innovatsioonifond – paindlik toetus uute lahenduste katsetamiseks ja isikupärastamiseks.

Selge ja stabiilne rahastusmudel aitab tagada, et tehnoloogia jõuab õigete inimesteni õigel ajal, mitte hiljem või üldse mitte.

Eesti võimalus: ühine fond ja koordineeritud süsteem

Praegu liiguvad Eestis tugitehnoloogiate teemad erinevates torudes – Sotsiaalkindlustusamet, Töötukassa, haridussüsteem, MTÜd, kohalikud omavalitsused. Lahenduseks võiks olla:

• Üleriigiline abivahendite fond, kuhu koondatakse tugitehnoloogiate rahastus.

• Keskne platvorm, kus inimesed saavad infot, proovida lahendusi ja taotleda tuge.

• Koolitus ja teadlikkuse tõstmine spetsialistidele: IT-tugispetsid, õpetajad, tööandjad.

• Kaasfinantseerimise skeemid: riik + tööandja + isiklik panus, sõltuvalt vajadusest ja kasutuskohast.

Kokkuvõtteks: tehnoloogia inimväärikuse teenistuses

Kui käsitleme tugitehnoloogiat kui pelgalt IT-seadet, riskime sellega, et see ei jõua õigel ajal õigete inimesteni. Kui mõistame seda kui eluliselt vajalikku abivahendit – just nagu prillid või ratastool – suudame luua süsteemi, mis tagab ligipääsetavuse, võrdse võimaluse ja inimväärikuse.

Eesti digiriigina ei saa jääda ainult nende teenuste loojaks, mis töötavad “keskmise inimese” jaoks. Me peame looma tehnoloogiaid, mis töötavad kõigi jaoks.